Teatrimehed pöördusid tagasi loo lätete juurde
SAKALA 13.10.2010
Tea Raidsalu, reporter
REIS: „Kogujate“ trupp käis Ameerikas külalisetendusi andmas. Lugu rändas Viljandist tagasi oma sünnikohta New Yorki.
„Nüüd on see tehtud!“ – „Nüüd tegime ära!“ – „Jah, see on tehtud ja mitte miski ei saa seda olematuks teha!“. Selle Langley ja Homer Collyeri dialoogiga lavastusest „Kogujad“ etendused algas, et samahästi võiksid need sõnad panna punkti lavaloole, mille tõenäoliselt viimased esituskorrad leidsid aset loo lätete juures New Yorgis.
Lavastaja Taago Tubina sõnul tekkis idee „Kogujaid“ New Yorki mängima minna eelmise aasta sügisel, mil esimene etenduste blokk sai mängitud. „Ega mäletagi, kes selle peale tuli, ilmselt üks teist,“ viitas ta vendi kehastavatele Janek Vadile ja Tanel Ingile.
„Kui Taago ütles, et seda lugu mängitakse Taanis, siis arvasime, et võiks sinna vaatama minna, aga hiljem ütlesime, et läheks parem New Yorki,“ meenutas Janek Vadi.
Kui mõte Ameerikasse minna tunduski algul huumoriprojektina, jäi mõte kuskile ometi tiksuma. Ühel ööl, kella poole kahe paiku turgatas Taago Tubinale mõte kirjutada Eesti Maja mänedžerile ja idee välja käia. Positiivne vastus potsatas lavastaja kirjakasti vaevalt kümne minuti möödudes. „Huvi oli siiras ja nii see ettevõtmine käivituski,“ sõnas Tubin.
Saalist sai kolikamber
Pärast pea aasta kestnud asjaajamist lendasidki septembri viimasel esmaspäeval Janek Vadi, Tanel Ingi, Taago Tubin ning valgus- ja helimeister Villu Konrad ja Ülle Konovalov, kelle täita olid dekoraatori, grimmeerija ja riieturi ülesanded, New Yorki.
Enne etendusi tegi trupp poolteist päeva Eesti Majas proove, et saaks loo toimima, sest tegemist on üpris paigakeskse lavastusega, mis kaotaks mujale viimisel hästi palju. „Me olevat Eesti Maja inimeste sõnul esimene kodueesti trupp, kes kohapeal nii põhjalikult proovi tegi,“ vahendas Taago Tubin.
Tanel Ingi hinnangul aga ei tekkinud teises ruumis mängides mingeid probleeme. „Mina olen väga tundlik igasuguste ruumimuudatuste, need löövad alati pildi sassi, aga seal seda ei olnud,“ tõdes Ingi. „Mulle tundus, et osa misatstseene muutusid seal isegi kihvtimaks,“ võrdles ta.
Arusaadavalt ei lennanud teatrimehed kohale kogu oma teise vaatuse lavakujunduse kraamiga, see tuli koguda kohapealt. „Me vaatasime kõik kamorkad läbi, sealt saime pappkaste ja ajalehepakke. Apelsinikoori hangiti meile kõrvalolevatest restoranidest, nii et neid oli meil palju rohkem kui siin mängides üldse on olnud,“ loetles Taago Tubin. „Kahtlemata oli üsna jabur viia kohaspetsiifiline lavastus kammerlikku saali, aga meil õnnestus sealne atmosfäär toimima panna,“ lisas lavastaja.
Eesti Maja puhas ja esteetiliselt viimistletud heledate seinte ja laes rippuv lühtriga saa hakkas loole kaasa mängima. „See võinuks vägagi meenutada vendade päristuba, kuhu nad eraldusid. Teises vaatuses hakkasid heledatel seintel mängima varjud, mis tekitasid koopaefekti. Puhtast ruumist saigi urg, kuhu vennad olid sulgunud. Lennukitehases see võib-olla nii väga ei töötanudki,“ arutles Taago Tubin ja tõdes, et teist lavaversiooni oli väga huvitav teha.
Lugu tekitas huvi
Mõlemad etendused juhatas Taago Tubin sisse ja tutvustas loo tausta. Vanematele pagulaseestlastele oli see teema Tubina sõnutsi tuttav ja tekitas elevust, kuid nooremad polnud eriti kursis. Tagasiside vaatajatelt oli pärast mõlemat mängukorda positiivne.
„Paljud ütlesid, et nalja sai siiski vähe, ootused olid arvatavasti teised,“ nentis Tanel Ingi. „Me olime vist teine trupp järjest, kes tuli tõsise teemaga, nad tahaks rohkem komöödiat. Aga nii palju, kui ma vaatajatega rääkisin, ütlesid nad, et see lugu puudutas neid,“ lisas Janek Vadi. „Samas ma arvan, et missioonina on ikkagi hea, kui sinna jõuab eestikeelsed tõsiseltvõetavaid draamalavastusi, mitte vaid kergekaalulisi materjale,“ arutles Tubin.
Huvi teema vastu suutsid mehed tekitada igal juhul ning nii mõnigi vaataja lubas hiljem ette võtta uurimustöö internetiavarustes.
Taago Tubina hinnangul reageeris publik ehk avatumalt kui siin. „Meid hoiatati, et seal on hilinemine traditsioon ja see ei tähenda paari minutit vaid kuni veerand tundi, aga meie etendustel see ei olnud häiriv,“ jäi Tubin rahule.
„Näiteks teise vaatuse algul, kui ma istun laval lina all ja kuulen, kuidas publik saali tuleb, siis Eestis tulevad inimesed vaikselt, räägivad sosinal. Seal aga sisenes rahvas tohutu lärmiga nagu mingi pidu oleks. Aga eks seal oli oma seltskond ja nad tundsid end vabalt,“ rääkis Janek Vadi.
Taago Tubina sõnul rõhutasid Eesti Maja inimesed, et teater ühendab vanemaid ja nooremaid sealseid eestlasi. „Teatrietenduste vaatajaskond on kõige homogeensem, ülejäänud üritustel on kihistumine suurem,“ hindas Tubin.
New Yorgi Eesti Maja mänedžer Katrin Albazi kinnitusel võtsid külastajad etendused väga hästi vastu. „Oli neid vanemaid inimesi, kes olid Collyeridest varem kuulnud või lugenud ning tulid etendusele just sellel põhjusel ning oli ka nooremaid, kes tahtsid lihtsalt eestikeelset teatrit vaadata. Kiideti lavastaja ja näitlejate ning kogu trupi väga head tööd. “ rääkis Albaz. „Lugu jättis sügava mulje. Nii mõnigi mõtiskles pärast etendust liigsete asjade kogumise üle,“ lisas ta.
Mänedžeri sõnul olid paljud hämmastunud, kuidas trupp oskas Eesti Maja suurt saali nii omapäraselt ära kasutada. „Lühikese ajaga muudeti saal täielikuks kolikambriks,“ muigas ta.
Katrin Albazi andmetel on Eesti Majas igal aastal olnud vähemalt üks kodumaine teatrietendus. New Yorgi Eesti kultuuripäevade raames mängiti tänavu märtsis Uku Uusbergi lavastatud lugu “Vahepeatus” ning mullu aprillis Andrus Kivirähki komöödiat “Meri ja Orav”. Esimesed ugalalased „Kogujate“ trupp siiski Eesti Majas polnud: kümne aasta eest tuli seal ettekandele Mikk Mikiveri ja Tõnis Mägi mängitud „Enigma variatsioonid“.
Harlemit avastamas
Esimestel sealoleku päevadel tundus Janek Vadile, et New York läheb temast kuidagi mööda. „Laupäeval tähistati seal Korea päeva ja Broadwayl mängisid džässmuusikud, siis tekkis küll vabaduse tunne ja mulle hakkas meeldima,“ jutustas ta.
Tanel Ingi nendib, et New York jättis ta lõpuni suhteliselt külmaks. „Ma läksin sinna tõenäoliselt eelteadmisega, et kuna see on nii võimas linn, siis arvatavasti ma saan laksaka ära, aga ei saanud ja mul on selle üle hea meel. Ilus ja uhke on küll, aga elada seal ei tahaks!“
Tõelise elamuse andis meestele laevareis Hudsoni jõel, mil nad said Manhattani siluetti eemalt kaeda. „See oli võimas ja põnev!“ kinnitasid nad kui ühest suust.
Mõistagi käis trupp ära ka kohapeal Harlemis, kus vennad eelmise sajandil elasid. Nende maja küll enam alles pole, selle asemel on Collyeri vendade park, millel olevad infotahvlid tutvustavad vendade kummalist ja kurba elusaatust.
„Kui ma nüüd ausalt ütlen, siis minul seal ei tekkinud tunnet, et siin see kõik juhtuski… Mul oli mängides kohast hoopis teine pilt. Võib-olla siis oleks teistmoodi tunne olnud, kui seal oleks pime olnud, sest mulle seostub see paik pimedusega. Kuigi ahaa-efekti ei tekkinud, on muidugi kihvt, et seal sai ära käia,“ jutustas Tanel Ingi. Janek Vadi tõdes, et ehk oleks tugevam tunne tekkinud siis, kui nad oleks skohapeal rohkem aega viibinud. „Ma küll hakkasin mõtlema, et kuna tekstis oli „Läksime ümber kvartali pargi…“, siis mu silm hakkas otsima, kus see park võiks olla. Kuigi eks tekstis on faktid segunenud autori fantaaasiaga,“ rääkis ta.
Taago Tubin tunnistas, et temal oli seal viibides veider tunne. „Ma olen nii palju alliklugu uurinud ja fotomaterjali läbi töötanud, nii et kohapeal ma otsisin tuttavaid vaateid. Kui me oleks mänginud dokumentaalselt realistlikus võtmes, lähtudes protoüüpide loost, oleks link olnud kindlasti veel tugevam.“
Kuigi Ugala on „Kogujad“ ametlikult repertuaarist maha kandnud, ei tahaks lavastaja välistada väikest võimalust, et mittetulundusühing Kultuuritsehh võtaks ette millalgi järgmisel aastal ette seda veel mängida. „Ugala poolne toetus on ka selleks olemas ning mulle oleks põnev, kui lugu ikkagi edasi elaks. Tundub, et oleme sellesse päris palju energiat pannud,“ nentis Tubin.
Kui nüüd on olemas kogemus mujal mängida, võiks muidugi ka lennukitehasest välja kolida, kuid tegijad hindavad, et seda kohta peaks siiski väga valima. Taago Tubina hinnangul on see kahtlemata võimalik, kuid see eeldab põhjalikku eeltööd. „Pealegi lavakujundus on meil ju säilitatud,“ tõdes Janek Vadi. „Noh, kujundust saame iga kell juurde hankida!“ muheles Tubin.
