Karl Mitt- Meeldejäävaim teatrietendus
02 Mai 2011
Võidutöö Ugala teatriteemalisel omaloominguvõistlusel vanuserühmas 11-16.a
Mõelnud hiljutiste teatrikogemuste peale, siis võin tõdeda, olen näinud mitmeid häid etendusi ning minu suureks rõõmuks mitte ühtegi halba lavatükki, ent on olnud üks lavastus, mis meeldis mulle teistest palju rohkem.
See etendus polnud tavaline juba oma asukoha poolest. Ei toimunud see traditsiooniliselt ei Ugala suures ega väikses saalis, see leidis aset hoopis Viljandi vanas lennukitehases, Hariduse tänaval. Kuulnud teistsugusest toimumispaigast, ei saanudki täpselt aru, miks küll, ent pärast etenduse lõppu tundus koht enesestmõistetavana. Etenduse toimumispaik ei oleks saanud olla parem, see sobis täpselt etenduse sisu ja sellest tuleneva õhkkonnaga.
Lugu rääkis kahest vennast, kes eraldusid muust maailmast ning asusid elama omapäi. Nad katkestasid kontakti välismaailmaga ning sulgesid end vanematelt päritud majja. Vennad ümbritsesid end aastakümnete jooksul kogutud esemetega ning turvatunde saamiseks ehitasid majja lõkse, et inimesed neid ei tülitaks. Nende majast toodi välja ligi 130 tonni prahti, kusjuures 25 000 raamatut. Siiski, lavastus ei keskendunud niivõrd kogumisele, vaid rohkem vendadevahelistele suhetele ning püüdele taastada lapsepõlvetunne.
Etendust vaatama minnes ei olnud mul selle sisust aimugi. Ma ei teadnud, mis mind seal erilises kohas ees ootab. Esimene vaatuse algus oli natuke arusaamatu, täpselt ei mõistnud, mida vennad ikkagi tegid, millega nad üldse tegelevad ning tegelesid. Vaheajal sain kogu vajaliku informatsiooni teada ning siis tekkis arusaamistunne. Olin täiesti vapustatud. Mul tekkis tohutu suur huvi selle teema vastu ning ma püüdsin kõik pildid ning tekstid üle vaadata ja läbi lugeda, mis seintele olid üles riputatud.
Teist vaatust vaatama hakates olin jõudnud esimese osa läbi mõelda ning uute teadmistega kokku sobitanud, kuid sellega seoses oli tekkinud omajagu palju küsimusi. Teises vaatuses ei pidanud ma pettuma, otse vastupidi. See oli vapustav elamus. Peast käis läbi väga palju mõtteid, eriti see, et miks vennad Collyerid nii otsustasid ja end tollesse majja sulgesid. Loomulikult pole see siiamaani teada, miks Homer ja Langley Collyer eemaldusid muust tsivilisatsioonist ja sulgesid end mõistetamatusse maailma.
Põhjuseid, miks just see etendus on meeldejäävaim, on palju, kuid ühks peamiseks põhjuseks on Tanel Ingi ja Janek Vadi, kes mängisid oma rolle ülihästi. Neid vaadates ei tekkinud isegi tunnet, et olen vaatamas teatrietendust. Tekkis tunne, et kogu tegevus toimub reaalselt ning tegemist polegi näitemänguga. Minu arvates selline näitlejameisterlikkus ei jää mitte kuidagi alla maailma tasemel näitlejatöödele.
Loomulikult sügav kummardus ka Taago Tubinale, sest just tema on selle meistriteose lavastanud nii isepärases paigas, rõhudes lavakujunduse detailidele, mis muutsid õhkkonna väga tõetruuks ning loonud ka muusikalise kujunduse, mis oli lihtsalt suurepärane. Ta oli leidnud loo, mis sobis ideaalselt antud lavastusse. Etenduse lõpus, pärast Langley traagilist surma, võimendas see laul õhkkonda niivõrd, et käeselgadel tõusis kananahk.
Kokkuvõtteks saabusin lennukitehasesse umbusu ja imestusega ning lahkusin rahulolu, teadmistehuvi ning võimsa elamusega. Koju jõudes asusin otsima lisainformatsiooni vendade Collyeride kohta ning see, mis ma leidsin, oli väga huvitav, kuid ka väga kurb ning mõistatuslik. Äkki puudutab näidendi probleemistik ka meid, just tänapäeva tarbimisühiskonda silmas pidades?
Karl Mitt
Viljandi Maagümnaasium
