Karl Mitt- Meeldejäävaim teatrietendus

•11. May 2011 • Lisa kommentaar

02 Mai 2011
Võidutöö Ugala teatriteemalisel omaloominguvõistlusel vanuserühmas 11-16.a

Mõelnud hiljutiste teatrikogemuste peale, siis võin tõdeda, olen näinud mitmeid häid etendusi ning minu suureks rõõmuks mitte ühtegi halba lavatükki, ent on olnud üks lavastus, mis meeldis mulle teistest palju rohkem.

See etendus polnud tavaline juba oma asukoha poolest. Ei toimunud see traditsiooniliselt ei Ugala suures ega väikses saalis, see leidis aset hoopis Viljandi vanas lennukitehases, Hariduse tänaval. Kuulnud teistsugusest toimumispaigast, ei saanudki täpselt aru, miks küll, ent pärast etenduse lõppu tundus koht enesestmõistetavana. Etenduse toimumispaik ei oleks saanud olla parem, see sobis täpselt etenduse sisu ja sellest tuleneva õhkkonnaga.

Lugu rääkis kahest vennast, kes eraldusid muust maailmast ning asusid elama omapäi. Nad katkestasid kontakti välismaailmaga ning sulgesid end vanematelt päritud majja. Vennad ümbritsesid end aastakümnete jooksul kogutud esemetega ning turvatunde saamiseks ehitasid majja lõkse, et inimesed neid ei tülitaks. Nende majast toodi välja ligi 130 tonni prahti, kusjuures 25 000 raamatut. Siiski, lavastus ei keskendunud niivõrd kogumisele, vaid rohkem vendadevahelistele suhetele ning püüdele taastada lapsepõlvetunne.

Etendust vaatama minnes ei olnud mul selle sisust aimugi. Ma ei teadnud, mis mind seal erilises kohas ees ootab. Esimene vaatuse algus oli natuke arusaamatu, täpselt ei mõistnud, mida vennad ikkagi tegid, millega nad üldse tegelevad ning tegelesid. Vaheajal sain kogu vajaliku informatsiooni teada ning siis tekkis arusaamistunne. Olin täiesti vapustatud. Mul tekkis tohutu suur huvi selle teema vastu ning ma püüdsin kõik pildid ning tekstid üle vaadata ja läbi lugeda, mis seintele olid üles riputatud.

Teist vaatust vaatama hakates olin jõudnud esimese osa läbi mõelda ning uute teadmistega kokku sobitanud, kuid sellega seoses oli tekkinud omajagu palju küsimusi. Teises vaatuses ei pidanud ma pettuma, otse vastupidi. See oli vapustav elamus. Peast käis läbi väga palju mõtteid, eriti see, et miks vennad Collyerid nii otsustasid ja end tollesse majja sulgesid. Loomulikult pole see siiamaani teada, miks Homer ja Langley Collyer eemaldusid muust tsivilisatsioonist ja sulgesid end mõistetamatusse maailma.

Põhjuseid, miks just see etendus on meeldejäävaim, on palju, kuid ühks peamiseks põhjuseks on Tanel Ingi ja Janek Vadi, kes mängisid oma rolle ülihästi. Neid vaadates ei tekkinud isegi tunnet, et olen vaatamas teatrietendust. Tekkis tunne, et kogu tegevus toimub reaalselt ning tegemist polegi näitemänguga. Minu arvates selline näitlejameisterlikkus ei jää mitte kuidagi alla maailma tasemel näitlejatöödele.

Loomulikult sügav kummardus ka Taago Tubinale, sest just tema on selle meistriteose lavastanud nii isepärases paigas, rõhudes lavakujunduse detailidele, mis muutsid õhkkonna väga tõetruuks ning loonud ka muusikalise kujunduse, mis oli lihtsalt suurepärane. Ta oli leidnud loo, mis sobis ideaalselt antud lavastusse. Etenduse lõpus, pärast Langley traagilist surma, võimendas see laul õhkkonda niivõrd, et käeselgadel tõusis kananahk.

Kokkuvõtteks saabusin lennukitehasesse umbusu ja imestusega ning lahkusin rahulolu, teadmistehuvi ning võimsa elamusega. Koju jõudes asusin otsima lisainformatsiooni vendade Collyeride kohta ning see, mis ma leidsin, oli väga huvitav, kuid ka väga kurb ning mõistatuslik. Äkki puudutab näidendi probleemistik ka meid, just tänapäeva tarbimisühiskonda silmas pidades?

Karl Mitt
Viljandi Maagümnaasium

Viljandi teatri “Kogujad” New Yorgis

•24. Oct 2010 • Lisa kommentaar

prof. Mardi Valgemäe (“Vaba Eesti Sõna”, 8. 10. 10)

Tõestisündinud lugu 1947. aastal surnud newyorklastest Homer ja Langley Collyer, kelle eraklik elu on andnud ainet ingliskeelsetele filmidele, romaanidele ja lavateostele, äratas hiljuti tähelpanu ka Rootsis, kus Lotta Lotass kirjutas samateemalise näidendi “Kogujad” (Samlarna). Rootslanna tüki eestindas Maarja Aaloe-Laur ja Taago Tubin lavastas selle “Ugala” Teatri ja MTÜ Kultuuritsehhi jõududega Viljandi vanas lennukitehases. Mulgimaalt tulnud näitlejad Tanel Ingi ja Janek Vadi on nüüd toonud Lotassi teose vendade pesapaika, Manhattani-nimelisele kaljusaarele, kus asub ka New Yorgi Eesti Maja, mille suures saalis esineti 1. ja 2. oktoobril 2010.

 

“Kogujatele” võib läheneda vähemalt kolmest vaatenurgast: patoloogia, Beckett ja pilastus. Neist esimesed kaks ei vaja pikemat käsitlust. Sisuliselt saab pärast vanemate surma heast perekonnast kõrgharidusega vendadest sundusliku ehk patoloogilise kogumise äärmuslik näide, mida arstiteadus ongi hakanud kutsuma Collyeri vendade sündroomiks. Vormiliselt tajume nii tekstis kui lavastuses sugemeid iiri kirjaniku Samuel Becketti eksistentsialistlikust ja absurdistlikust dramaturgiast, eriti lavateoseist “Godot’d oodates” ja “Lõppmäng”. Ent mis annab Lotassi esiknäidendile erilise värvingu on tiheda teksti sisse peidetud ähmased vihjed vägivallale ja verepilastusele.

Peale üksikute pikemate lausete koosneb enam-vähem tühjal laval mängitud esimene vaatus, kus domineerib Homer, lühikestest ütlustest.

Niisugust kahekõne, mis meenutab klassikalistes kreeka kurbmängudes (ja Becketti näidendeis) esinevat teksti, kutsutakse stihhomüütiaks. “Kogujates” käsitleb selline dialoog millegi peitmist kasti ja siis veel suuremasse kasti, mis viiakse keldrisse ja mille peale visatakse vana vaip ja hunnik sütt. Kuuleme ka repliike, nagu “Suudad sa unustada?”, “Ja kui nad küsivad?”, “Ja tüdruk?”

Tehakse juttu ka karjumisest – ja isast (ei mäleta, kas nii öeldi laval, ent see esineb tekstis): “Nad leidsid ta… palju hiljem, nägu lõhki rebitud”.

Teises vaatuses, kolmkümmend aastat hiljem, kui Homer on jäänud pimedaks ja lava on täitunud vanadest ajalehtedest ja igasugusest kolast, tehakse pikemalt juttu “moosiplekkidega” keldrist ning “inglijuustega”, aga murtud käsivartega õest kui “igavesti tummast tüdrukust”. Ilmselt on siin tegemist kriminaalkuriteoga, sest Homer ütleb, et ta mõistab “oma süüteo olemust”.

Selline varjatud tähendusega ülestunnistus viitab jällegi muistsetele tragöödiatele, näiteks Sophoklese “Kuningas Oidipusele” ning samuti rootsi näitekirjanduse suurkuju August Strindbergi lavateoseile, nagu “Preili Julie” ja “Kummitussonaat” (Eestis tuntud ka kui “Tontide sonaat”), milles noored naised langevad kohtlaste meeste ohvriks.

Õe kurva saatusega hälbib autor siiski allikmaterjalist. Collyeri poistel oli tõepoolest õde, aga too “tüdruk” suri imikuna aasta enne vanema venna sündi, ent see fakt ei ole mõeldud süüdistusena, sest (ilu)kirjanikul on alati vaba voli muuta oma teoses esinevaid üksikasju. Samas lisab aga juhuslik kokkusattumus veel tilgakese muistset hõngu kõne all olevale lavastusele, sest pimedaks jäänud näidendi Homeril on lingvistiline side “Iliase” autoriks peetud samuti pimeda Homerosega. Seepärast võimegi Lotassi kurbmängust otsida klassikalisi ülemtoone, mis annavad kaudselt tänapäeva elufilosoofiaga tegelevale tükile – sest maise vara “kogujad” oleme me kõik – omapärase erikaalu.

Kahtlemata ei suuda siinne kroonlühtritega saal võistelda Viljandi lennukitehasesse kokku kantud kila-kola ja rämpsuga. Teatavasti sobis see Eestis suurepäraselt Collyeri vendade prügimäe taoliseks elamuks. Siin improviseeris Taago Tubin New Yorgi Eesti Maja “tühjas ruumis” mitmepinnalise lavamiljöö, mis antud olukorras mitte ainult ei täitnud oma ülesannet, vaid avas pealtvaatajaile sügavalt psühholoogilise ning seetõttu realistliku ja tõetruu režii. Tanel Ingi (Langley), kelle käitumine, eriti teises vaatuses, väljendas kohati hullumeelsuse sümptomeid, valitses nii lava kui oma vanemat venda. Janek Vadi (Homer) oli nagu loodud perekonna patuoinaks, kuigi ta tegeliklult ei pruukinud olla õe kurbmängu peasüüdlane. Seepärast ei saa jätta mainimata ka isa võimalikku osalemist perekonna verepilastuslikus Oidipuse tragöödias.
http://www.vabaeestisona.com/beta/index.php?option=com_content&view=article&id=768:viljandi-teatri-kogujad-new-yorgis-&catid=6:kunst-ja-kultuur&Itemid=4

Teatrimehed pöördusid tagasi loo lätete juurde

•24. Oct 2010 • Lisa kommentaar

SAKALA  13.10.2010

Tea Raidsalu, reporter

REIS: „Kogujate“ trupp käis Ameerikas külalisetendusi andmas. Lugu rändas Viljandist tagasi oma sünnikohta New Yorki.

„Nüüd on see tehtud!“ – „Nüüd tegime ära!“ – „Jah, see on tehtud ja mitte miski ei saa seda olematuks teha!“. Selle Langley ja Homer Collyeri dialoogiga lavastusest „Kogujad“ etendused algas, et samahästi võiksid need sõnad panna punkti lavaloole, mille tõenäoliselt viimased esituskorrad leidsid aset loo lätete juures New Yorgis.

 

Lavastaja Taago Tubina sõnul tekkis idee „Kogujaid“ New Yorki mängima minna eelmise aasta sügisel, mil esimene etenduste blokk sai mängitud. „Ega mäletagi, kes selle peale tuli, ilmselt üks teist,“ viitas ta vendi kehastavatele Janek Vadile ja Tanel Ingile.

„Kui Taago ütles, et seda lugu mängitakse Taanis, siis arvasime, et võiks sinna vaatama minna, aga hiljem ütlesime, et läheks parem New Yorki,“ meenutas Janek Vadi.

Kui mõte Ameerikasse minna tunduski algul huumoriprojektina, jäi mõte kuskile ometi tiksuma. Ühel ööl, kella poole kahe paiku turgatas Taago Tubinale mõte kirjutada Eesti Maja mänedžerile ja idee välja käia. Positiivne vastus potsatas lavastaja kirjakasti vaevalt kümne minuti möödudes. „Huvi oli siiras ja nii see ettevõtmine käivituski,“ sõnas Tubin.

 

Saalist sai kolikamber

 

Pärast pea aasta kestnud asjaajamist lendasidki septembri viimasel esmaspäeval Janek Vadi, Tanel Ingi, Taago Tubin ning valgus- ja helimeister Villu Konrad ja Ülle Konovalov, kelle täita olid dekoraatori, grimmeerija ja riieturi ülesanded, New Yorki.

Enne etendusi tegi trupp poolteist päeva Eesti Majas proove, et saaks loo toimima, sest tegemist on üpris paigakeskse lavastusega, mis kaotaks mujale viimisel hästi palju. „Me olevat Eesti Maja inimeste sõnul esimene kodueesti trupp, kes kohapeal nii põhjalikult proovi tegi,“ vahendas Taago Tubin.

Tanel Ingi hinnangul aga ei tekkinud teises ruumis mängides mingeid probleeme. „Mina olen väga tundlik igasuguste ruumimuudatuste, need löövad alati pildi sassi, aga seal seda ei olnud,“ tõdes Ingi. „Mulle tundus, et osa misatstseene muutusid seal isegi kihvtimaks,“ võrdles ta.

Arusaadavalt ei lennanud teatrimehed kohale kogu oma teise vaatuse lavakujunduse kraamiga, see tuli koguda kohapealt. „Me vaatasime kõik kamorkad läbi, sealt saime pappkaste ja ajalehepakke. Apelsinikoori hangiti meile kõrvalolevatest restoranidest, nii et neid oli meil palju rohkem kui siin mängides üldse on olnud,“ loetles Taago Tubin. „Kahtlemata oli üsna jabur viia kohaspetsiifiline lavastus kammerlikku saali, aga meil õnnestus sealne atmosfäär toimima panna,“ lisas lavastaja.

Eesti Maja puhas ja esteetiliselt viimistletud heledate seinte ja laes rippuv lühtriga saa hakkas loole kaasa mängima. „See võinuks vägagi meenutada vendade päristuba, kuhu nad eraldusid. Teises vaatuses hakkasid heledatel seintel mängima varjud, mis tekitasid koopaefekti. Puhtast ruumist saigi urg, kuhu vennad olid sulgunud. Lennukitehases see võib-olla nii väga ei töötanudki,“ arutles Taago Tubin ja tõdes, et teist lavaversiooni oli väga huvitav teha.

 

Lugu tekitas huvi

 

Mõlemad etendused juhatas Taago Tubin sisse ja tutvustas loo tausta. Vanematele pagulaseestlastele oli see teema Tubina sõnutsi tuttav ja tekitas elevust, kuid nooremad polnud eriti kursis. Tagasiside vaatajatelt oli pärast mõlemat mängukorda positiivne.

„Paljud ütlesid, et nalja sai siiski vähe, ootused olid arvatavasti teised,“ nentis Tanel Ingi. „Me olime vist teine trupp järjest, kes tuli tõsise teemaga, nad tahaks rohkem komöödiat. Aga nii palju, kui ma vaatajatega rääkisin, ütlesid nad, et see lugu puudutas neid,“ lisas Janek Vadi. „Samas ma arvan, et missioonina on ikkagi hea, kui sinna jõuab eestikeelsed tõsiseltvõetavaid draamalavastusi, mitte vaid kergekaalulisi materjale,“ arutles Tubin.

Huvi teema vastu suutsid mehed tekitada igal juhul ning nii mõnigi vaataja lubas hiljem ette võtta uurimustöö internetiavarustes.

Taago Tubina hinnangul reageeris publik ehk avatumalt kui siin. „Meid hoiatati, et seal on hilinemine traditsioon ja see ei tähenda paari minutit vaid kuni veerand tundi, aga meie etendustel see ei olnud häiriv,“ jäi Tubin rahule.

„Näiteks teise vaatuse algul, kui ma istun laval lina all ja kuulen, kuidas publik saali tuleb, siis Eestis tulevad inimesed vaikselt, räägivad sosinal. Seal aga sisenes rahvas tohutu lärmiga nagu mingi pidu oleks. Aga eks seal oli oma seltskond ja nad tundsid end vabalt,“ rääkis Janek Vadi.

Taago Tubina sõnul rõhutasid Eesti Maja inimesed, et teater ühendab vanemaid ja nooremaid sealseid eestlasi. „Teatrietenduste vaatajaskond on kõige homogeensem, ülejäänud üritustel on kihistumine suurem,“ hindas Tubin.

New Yorgi Eesti Maja mänedžer Katrin Albazi kinnitusel võtsid külastajad etendused väga hästi vastu. „Oli neid vanemaid inimesi, kes olid Collyeridest varem kuulnud või lugenud ning tulid etendusele just sellel põhjusel ning oli ka nooremaid, kes tahtsid lihtsalt eestikeelset teatrit vaadata. Kiideti lavastaja ja näitlejate ning kogu trupi väga head tööd. “ rääkis Albaz. „Lugu jättis sügava mulje. Nii mõnigi mõtiskles pärast etendust liigsete asjade kogumise üle,“ lisas ta.

Mänedžeri sõnul olid paljud hämmastunud, kuidas trupp oskas Eesti Maja suurt saali nii omapäraselt ära kasutada. „Lühikese ajaga muudeti saal täielikuks kolikambriks,“ muigas ta.

Katrin Albazi andmetel on Eesti Majas igal aastal olnud vähemalt üks kodumaine teatrietendus. New Yorgi Eesti kultuuripäevade raames mängiti tänavu märtsis Uku Uusbergi lavastatud lugu “Vahepeatus” ning mullu aprillis Andrus Kivirähki komöödiat “Meri ja Orav”. Esimesed ugalalased „Kogujate“ trupp siiski Eesti Majas polnud: kümne aasta eest tuli seal ettekandele Mikk Mikiveri ja Tõnis Mägi mängitud „Enigma variatsioonid“.

 

Harlemit avastamas

 

Esimestel sealoleku päevadel tundus Janek Vadile, et New York läheb temast kuidagi mööda. „Laupäeval tähistati seal Korea päeva ja Broadwayl mängisid džässmuusikud, siis tekkis küll vabaduse tunne ja mulle hakkas meeldima,“ jutustas ta.

Tanel Ingi nendib, et New York jättis ta lõpuni suhteliselt külmaks. „Ma läksin sinna tõenäoliselt eelteadmisega, et kuna see on nii võimas linn, siis arvatavasti ma saan laksaka ära, aga ei saanud ja mul on selle üle hea meel. Ilus ja uhke on küll, aga elada seal ei tahaks!“

Tõelise elamuse andis meestele laevareis Hudsoni jõel, mil nad said Manhattani siluetti eemalt kaeda. „See oli võimas ja põnev!“ kinnitasid nad kui ühest suust.

Mõistagi käis trupp ära ka kohapeal Harlemis, kus vennad eelmise sajandil elasid. Nende maja küll enam alles pole, selle asemel on Collyeri vendade park, millel olevad infotahvlid tutvustavad vendade kummalist ja kurba elusaatust.

„Kui ma nüüd ausalt ütlen, siis minul seal ei tekkinud tunnet, et siin see kõik juhtuski… Mul oli mängides kohast hoopis teine pilt. Võib-olla siis oleks teistmoodi tunne olnud, kui seal oleks pime olnud, sest mulle seostub see paik pimedusega. Kuigi ahaa-efekti ei tekkinud, on muidugi kihvt, et seal sai ära käia,“ jutustas Tanel Ingi. Janek Vadi tõdes, et ehk oleks tugevam tunne tekkinud siis, kui nad oleks skohapeal rohkem aega viibinud. „Ma küll hakkasin mõtlema, et kuna tekstis oli „Läksime ümber kvartali pargi…“, siis mu silm hakkas otsima, kus see park võiks olla. Kuigi eks tekstis on faktid segunenud autori fantaaasiaga,“ rääkis ta.

Taago Tubin tunnistas, et temal oli seal viibides veider tunne. „Ma olen nii palju alliklugu uurinud ja fotomaterjali läbi töötanud, nii et kohapeal ma otsisin tuttavaid vaateid. Kui me oleks mänginud dokumentaalselt realistlikus võtmes, lähtudes protoüüpide loost, oleks link olnud kindlasti veel tugevam.“

Kuigi Ugala on „Kogujad“ ametlikult repertuaarist maha kandnud, ei tahaks lavastaja välistada väikest võimalust, et mittetulundusühing Kultuuritsehh võtaks ette millalgi järgmisel aastal ette seda veel mängida. „Ugala poolne toetus on ka selleks olemas ning mulle oleks põnev, kui lugu ikkagi edasi elaks. Tundub, et oleme sellesse päris palju energiat pannud,“ nentis Tubin.

Kui nüüd on olemas kogemus mujal mängida, võiks muidugi ka lennukitehasest välja kolida, kuid tegijad hindavad, et seda kohta peaks siiski väga valima. Taago Tubina hinnangul on see kahtlemata võimalik, kuid see eeldab põhjalikku eeltööd. „Pealegi lavakujundus on meil ju säilitatud,“ tõdes Janek Vadi. „Noh, kujundust saame iga kell juurde hankida!“ muheles Tubin.

 

 

http://www.sakala.ajaleht.ee/?id=326363

“Kogujad” oma loo lätetel, NYC-s.

•12. Oct 2010 • Lisa kommentaar

27. septembrist 5. oktoobrini väldanud “Kogujate” trupi reis New Yorki osutus kõigiti kordaläinuks. Trupi minimeeritud koosseisu kuulusid Tanel Ingi ja Janek Vadi; Taago Tubin (lavastaja), Villu Konrad (heli- ja valgusmeister) ning Ülle Konovalov (grimeerija/rekvisiitor/kostümeerija). Reis sai teoks tänu Eesti Kultuurkapitali, Eesti Näitlejate Liidu, Eesti Lavastajate Liidu ja EV konsulaadi USA-s toetusele.

 

Eesti Majas mängitud kaks etendust pälvisid ülisooja vastuvõtu. Tagasisidemena kõlas muuhulgas, et “K” trupp oli esimene, kes kohapeal nii põhjalikult proovi tegi ja tegemist oli esimese etendusega Eesti Maja saalis, kus oli loodud ja töötas ka atmosfäär. Lavakeskkond loodi kohapealt otsitud ja leitud ajalehepakkidest, pappkastidest, apelsinikoortest jm. esemetest.

Esimene tutvumine Eesti maja saaliga, Janek ja Tanel

Ettevalmistused etendusteks - Tanel ja Taago

I vaatus

II vaatus

 

Vt. veel fotosid etendustest Eesti Maja kodulehelt: http://www.estonianhousenewyork.com/pildialbum//2010ugala/index.html

 

 

Trupp tegi rännaku ka East Harlemisse, vendade Collyerite kunagise maja asupaika (5. avenüü ja 128. tänava nurgal).

“Olles töö käigus läbi uurinud kogu netis kättesaadava info vendade kohta, oli kummaline tunne olla nüüd selle loo füüsilistel lätetel. Tajuda sealsamas Harlemis, nii nagu vennadki omal ajal, et kõik su ümber on võõrad (ka nahavärvilt) ja kui kõhedusttekitavalt see mõjub. Tajuda kasvõi seda, kui pikk oli tegelikult vahemaa nende maja ja Central Parki vahel, kust noorem vend vett vedas. Istuda nende kunagise maja naabertrepil ja vaadata tänavale, nii nagu Langley sel kuulsal fotol…” (Taago Tubin)

Collyerite allusioone NY linnapildis

Collyer Bros Park - vas. Villu, Ülle, Janek, Tanel 28. 09. 10.

Collyerite maja 1947

Collyerite end. maja kõrvaltrepil 2010 - Taago, Tanel, Janek (Collyer Bros Park sealsamas, vasakul)

Langley Collyer vendade maja trepil 1945

Tanel Collyerite end. maja kõrvaltrepil 2010

Reisilt naastes selgus, et Ugala Teater on otsustanud lavastuse edasise võimaliku mängimise suhtes siiski eitavale positsioonile asuda ja nii on “Kogujad” nüüd ametlikult repertuaarist maha kantud. “K” on surnud, elagu “K”!

Kogumiseni oktoobris New Yorgis!

•13. Sep 2010 • Lisa kommentaar

Seekordne etendustsükkel Viljandi vanas lennukitehases on lõppenud ja mängitud on praeguse seisuga 14 etendust. Aitähh kõigile, kes nii moraalselt kui praktiliselt meid abistasid ning heale, tähelepanelikule ja tundlikule publikule!

“Kogujate” järgmised etendused toimuvad USA-s, New Yorgi Eesti Majas (http://www.estonianhousenewyork.com)

R. 1. oktoobril 20:00
L. 2. oktoobril  17:00

* Arcade Fire “Intervention”: http://www.youtube.com/watch?v=ZO7ZWfvCjBE

NB! Ilmunud on ajakirja “TeaterMuusikaKino” uus (8 – 9 / 2010) number, millest leiab lavastuse “Kogujad” kajastuse “Pääsukestest ja rottidest” (autor Enn Siimer).

•13. Sep 2010 • Lisa kommentaar

Asjadekoguja surnukeha leiti kodust prügihunniku alt (31. 08. 2010)

•2. Sep 2010 • Lisa kommentaar

USAs Las Vegases leiti üks asjadekogujana tuntud naine oma kodust prügihunniku alt surnuna.

Asjade kogumisest oli saanud 67-aastase Billie Jean Jamesi jaoks elu sisu, kirjutab news.com.au.

Naise abikaasa Bill James teatas politseile ta kadumisest selle aasta aprillis. Politsei otsis siis mitu korda paar maja läbi, kuid kuna sinna oli kuhjatud väga palju asju, naist ei leitud.

«Meil oli kaasas neli koera, kuid isegi nemad ei suutnud Billie Jeani leida,» lausus Las Vegase politsei esindaja.

Lõpuks hakkas mees asju ükshaaval kõrvale tõstma ning leidis naise laiba. Arvatakse, et naine lämbus asjade all.

Sõprade kinnitusel on perekond Jamesi maja puupüsti täis igasuguseid asju, kuna naine ei visanud mitte kunagi midagi minema, vaid tõi ainult juurde. Samuti ei käinud neil külalisi, kuna naine tegelikult häbenes kodus olevat segadust.

Politsei sõnul olid asjakuhilate keskele rajatud kitsad liikumisteed, mis aitasid ühest ruumist teise pääseda.

http://www.elu24.ee/?id=306230